Aeg oli suund üle Hardangervidda mägiplatoo taas kord Oslo poole seada. Maastik muutus, nägime imetabast ja omapärast tundramaastikku, ainult Rudolph oma seltskonnaga oli puudud! Tegime peatuse Sysendammi juures (pikk ja lai ja võimas tamm), kust selge ilma korral on näha Norra suuruselt kuues liustik Hardangerjotkul, kuid kahjuks oli ilm ikka veel pilves ja seda meile näha antud polnud. Paljas teadmine kosutas kah meelt. Seesama liustik oli seesama liustik, kus polaaruurijad Roald Amundsen ja Sir Robert Falcon Scott enne oma polaarekspeditsiooni karastumas käisid.
Tõusime 1257 meetri kõrgusele merepinnast, mis oli kõige kõrgem punkt meie reisi jooksul. Meil oli keset
juulikuud võimalus lumes olla ja ette kujutada, et polegi suvi vaid hoopis tali! Nägime ka suveks Põhja-Norrast Kesk-Norrasse "suvitama" tulnud saamiperet. Neile omased telgid olid püsti pandus, põdrasarved ja karusnhad ja muu huvitav käsitöötoodang müüki paisatud ning Saami lipp Norra lipust kõrgemale vardasse tõmmatud!
Pärastlõunal saabusime Oslo fjordi kaldale. Külastasime kuulsa skulptori Gustav Vigelandi parki, kus asub üle 200 erineva skulptuuri, millest igaüks kujutab erinevai olukori ja inimsuhteid- ilmsüütust lapsukesest elu näinud ja elukogenud raugani. Kõik skulptuurid olid porgandpaljad! Saime osa kunstniku fantaasiast, õnee, nukruse, igatsuse, pimestava armusmise kujutamisel....Skulptuuriaia magnetiks on kujunenud Norra nuttev poisike, kelle vasaku käe sõrm ja noku on katsumisest kuldseks kulunud! Nimelt, kui sea poisikest ikka puudutada, siis on Oslosse tagasiminek kindlustatud! Vanarahvas ja norrakad räägivad nõnda!
Viskasime pilgu poeale ka Norra uusehitisele- Norra ooperimajale. Väga teistmoodi arhitektuuriga ehitis, kellele meeldib, kelle jätab mõtlikuks ja külmaks. Raha on igatahes paika pandud.
Õhtusöök ühes Türgi söögikohas oli maitseid pakkuv ja ehk pisut nukkergi, kuna karge Norra hakkas vaikselt oma ust koomale tõmbama.
No comments:
Post a Comment