18. juuli, 2017 (teisipäev)

Pikk laevasõit tõi meid lõpuks kella 10-ks kodusesse Tallinnasse. Väike kehakinnitus bussijaamas ning veelgi pikem bussisõit Võru suunas võis alata. Vihma, mida polnud terve reisi vältel kohanud, kallas kohati kui oavarrest. Tore oli  ületada Emajõgi ja tunda seda tunnet, et kodu on käegakatsutavas haardeulatuses. 

Alati on hea minna, kui tuhat korda on parem tulla! Nii ka seekord!

17. juuli, 2017 (esmaspäev)

Varajane hommikusöök taaskord tuttvas Norra hotellis. Hõrgutised kõhtu ning ees ootas pikk-pikk teekond Rootsi Kuningriigi poole.

Teekonnal Oslost piirini ja piirist Stockholmini meenutas giid veelkord lummavaid kohti, näitas toredaid videoid ning tegi väikesi üllatusi!

Mis mulle Norras hinge helisema pani?

• Lummav ja karge ning sõnulkirjeldamatu loodus.
• Meisterlikult ehitatud tunnelid.
• Haritud ja hooldatud maastik. "Tuba oli kogub aeg korras"-tunne jäi sellest maast.
• Norrakad vajavad eluks väga vähe- nende majakesed on armsalt väiksed.
• Kauplustes ja söögikohtades polnud pealesurutud muusikat ja lõpmatuseni kedratavat reklaami.
• Oslos ja Bergenis (mis on ju suured linnad) oli hea tunne, rahulik ja kodune.
• Fjordidest ja mägedest ei saa ikka üle ja ümber- nii võimsad, nii ilusad.

16. juuli, 2017 (pühapäev)

Aeg oli suund üle Hardangervidda mägiplatoo taas kord Oslo poole seada. Maastik muutus, nägime imetabast ja omapärast tundramaastikku, ainult Rudolph oma seltskonnaga oli puudud! Tegime peatuse Sysendammi juures (pikk ja lai ja võimas tamm), kust selge ilma korral on näha Norra suuruselt kuues liustik Hardangerjotkul, kuid kahjuks oli ilm ikka veel pilves ja seda meile näha antud polnud. Paljas teadmine kosutas kah meelt. Seesama liustik oli seesama liustik, kus polaaruurijad Roald Amundsen ja Sir Robert Falcon Scott enne oma polaarekspeditsiooni karastumas käisid. 

Tõusime 1257 meetri kõrgusele merepinnast, mis oli kõige kõrgem punkt meie reisi jooksul. Meil oli keset 

juulikuud võimalus lumes olla ja ette kujutada, et polegi suvi vaid hoopis tali! Nägime ka suveks Põhja-Norrast Kesk-Norrasse "suvitama" tulnud saamiperet. Neile omased telgid olid püsti pandus, põdrasarved ja karusnhad ja muu huvitav käsitöötoodang müüki paisatud ning Saami lipp Norra lipust kõrgemale vardasse tõmmatud!

Pärastlõunal saabusime Oslo fjordi kaldale. Külastasime kuulsa skulptori Gustav Vigelandi parki, kus asub üle 200 erineva skulptuuri, millest igaüks kujutab erinevai olukori ja inimsuhteid- ilmsüütust lapsukesest elu näinud ja elukogenud raugani. Kõik skulptuurid olid porgandpaljad!  Saime osa kunstniku fantaasiast, õnee, nukruse, igatsuse, pimestava armusmise kujutamisel....Skulptuuriaia magnetiks on kujunenud Norra nuttev poisike, kelle vasaku käe sõrm ja noku on katsumisest kuldseks kulunud! Nimelt, kui sea poisikest ikka puudutada, siis on Oslosse tagasiminek kindlustatud! Vanarahvas ja norrakad räägivad nõnda!

Viskasime pilgu poeale ka Norra uusehitisele- Norra ooperimajale. Väga teistmoodi arhitektuuriga ehitis, kellele meeldib, kelle jätab mõtlikuks ja külmaks. Raha on igatahes paika pandud. 

Õhtusöök ühes Türgi söögikohas oli maitseid pakkuv ja ehk pisut nukkergi, kuna karge Norra hakkas vaikselt oma ust koomale tõmbama.

15. juuli, 2017 (laupäev)

Täna võeti bussinina Bergeni poole. Väikesel lühipeatusel Tvinde kose juures (VÕIMAS) sai oma silmad karge koseveega säravaks pesta. 

Ja märkamatult kiiresti jõudsimegi Bergenissse, mis on kuulus ja tuntud selle poolest, et seal sajab üpeaaegu kogu aeg vihma. Meie ei saanud aga mitteühtegi piisakest vihma, nii palju hoiti meid! Palav, lausa tuliselt kuum oli see päev seal endises Norra pealinnas.  Linna rajajad on  asupaiga oskuslikult valinud: seda kaitseb nii meri kui ka ligipääsmatutena tunduvad mäed.  

Jalutuskäik sadamakail on kui pilguheit ajalukku. See 17. sajandist pärit Hansa Liitu kuulunud linn saab uhkust tunda oma kaupmeeste majade ja kaubaladude poolest. Kaupmeeste majade vahele jäävad tänavad on puhas klaudpõrand ja vaatamist jagub seal nii vasakule kui paremale. Põnev ja põnevad poekesed ja nurgatagused.

Siin asub ka Norra vanimaid ja kauneimaid kivikirikuid, mis on pühendatud Neitsi Mariale. Pilkupüüdvad on ka Bergeni raekojad. neid on siin linnas lausa kaks: uus ja vana raekoda. 

Linna turistide tõmbenumbriks on funikulööriga sõit Floveni mäe vaateplatvormile, kus avaneb hingemattev vaade kogu Bergenile. Seal on kohvik ja tursitikiosk, kuid saab ka lihtsalt ja rahulikult mõnusa muinasjutulise metsa all erinevaid matkaradu läbia. Ja muidugi ei puudu sealt ka trollid!

Põnevat uudistamist pakub kuulus Bergeni kalaturg. Siin võib kohata kõige erinevamaid kalu ja uskumatuid mereelukaid. Ostsime kaasa pisut vaalaliha, selleks, et koos kodustega ära maitsa. Ükskord elus ju võib. Ja vaalaliha, peab mainima, oli täitsa söödav. Muidu selline mustjas lihatükk, aga päris maitsev. Minu arvates ei meenutanud ta ei liha ega kala, oli täitrsa vaaalaliha moodi :)

Pärastlõunal sõitsime mööda maalilist Hardangervidda teed ja tegime puhkepeatuse Steindalsfossenin kose juures. Vana legend jutustab, et selle kose taga käisid armunud oma esimest suudlust vahetamas. Lool võib tõepõhi all olla, kuna tegu on kosega, mille taha saab tõepoolest minna nii, et sillerdav veesein lembehteke võõraste pilkude eest varjul hoiab. See oli elamus omaette: vaadata koseke eemalt, minna sellele  kõrvulukustavale vetemöllule lähemale, siis minna kose taha, kuulata, mõtiskleda, ning taas korda varjust välja tulla ning koske juba päris-päris lähedalt imetleda. Võimas. 

Sõit jätkus kauni Hardangenfjordi kallastpidi. Seejärel ületasime Norra pikima ja ütlasi ka maailmas ühe pikima rippsilla (üe 250 m) abil Hardangenfjordi ja jõudsime Eidfjordi. 

Jõudsime oma ööbimiskohta, mida on jälle kord täiesti võimatu kirjelaa, seda loodust ma mõtlen. Hotell rajati Hardangervidda mägiplatoole aastal 1891 ning kannab siiani endas aegade väärikust. Norra kuningaperegi on siin viibinud. Selles paigas oli võimalik tajuda tõelist Norra looduse lummavat võimsust. Mägede ilu ja Norra ühe võimsama kose Vorigfosseni vetemöll on vaatepilt, mis on võlunud nii kroonitud päid kui Euroopa silmapaistavai kunstnikke ja muusikuid. Tavaliselset lihtsast Lohu talu utüdrukust Sandisuust rääkimata! Kuulus helilooja Edvard Grieg on siin kirjuatnud oma Opus 66.

Nautisime hotelli restoranis norrapäraselt maitsvat kalasuppi ning õunakooki.

Õhtul oli kogu ilu kui peo peal, nii kristallselgelt oli kõik näha. Hommikul aknast välja vaaadates oli kogu ümbrus paksu piimja udu sisse vajubnud. Kaunist kosest oli näha ja kuulda vaid vetemöllu tekitatud võimas meloodia!

14. juuli, 2017 (reede)

Hommikusöök Oslo hotellis pakkus erinevaid norrapäraseid hõrgutisi ja delikatesse. Oli ikka tükk tegu, et kõike maitsta, sest valik oli rikkalik (nii külmlaud kui soe buffet), lisaks head ja magusat.

Hommik algas sõiduga läbi Buskerudi maakonna. Teekonnal tegi giid meid tuttavaks norra keelega ja lasi kõrvadel esialgu võõrasnaljakaid häälikuid hellitavalt sõnadeks vormida. 

Esimene peatus kargete mägede õhustikuga tutvusmiseks tehti Hemsedalis, mis on üks armastatumaid suusakeskusi. Sealsest jõest, mille vesi oli nii selge nagu kristall ehk kristallselge, jõin suured sõõmud jahutavat vett.

Edasi laskusime mööda väikese trollikese teed (den lilla trollstigen) Lardali, kus tutvusime maailmakuulsa Borguni püstpalkkirikuga, mis kannab endas mälestusi aastast 1180. Kirikuaias oli kalmistu ning maa-ala ümbritsesid igast küljest ikka ja aina mäed. Rahulik ja mõnus oli seal olla ja ilm oli kui kuld, lausa palav.

Läbisime oma reisi pikima tunneli- 24,5 km. Silmad sai korraks imelistest vaadetest puhata, kuid imestama pani Norra tunneliehitajate meisterlikkus. See ongi lausa kirjeldamatu, kuidas nad sellised asjad suudavad valmis ehitada! Tippteosed igatahes! 

Reisi vaieldamatult üks tipphetki (ja kõik teised olid samuti kkonkurentsitult tipphetked) oli 2-tunnine laevasõit Flamist läbi imekaunite fjordide Gudvangerisse. Laevasõidul ületasime ka Norra pikima fjordi- Sognefjordi. Siin on meri tunginud 2015 km kaugusele maismaasse. Mul jääb sõnadest  ja ülivõrretest puudus, et kirjeldada seda, mida fjordievahelisel sõidul kogesin. Seda ehk ongi sõnadega ülikeeruline edasi anda, seda peab ise kogema ja omal nahal tunnetama. Niivõrd võimsad on vaated, 360 kraadi, et jääb vaid üle nautida ja lasta loodusel täie tormiga  endasse tungida.

Majutusime üliarmsasse mägihotrelli Vinje, mille peremees oli väga tore mees, puhus inglise keeltki ladusalt ja lasi väga heal muusikal kõlada. Korraga hüppas ta oma leti tagant välja, keeras muusikal hääle maha, krapsas klaverilaadse riistapuu taha ja kukkus ennastunustavalt mängima. Mängis törtsu, mängis kaks ja ajas veel törtsu juttugi.

Reisiseltskonnal oli võimalus tellida õhtusöök hotellis. Seega saime taas maitsta Norra köögi erinevaid hõrgutisi. Ja kala, ja kala ja veel üks pala kala!!! 

Pärast õhtusööki võtsime ette väikese jalutuskäigu lähiümbruses, et avastatada Norra looduse võrratut ja müstilist ilu. Ja peab nentima, et ilus ja võrratu ja müstiline see oligi.

Hommikul postitasime kaardi kodustele, kuid see pole veel kohale jõudnud! äna on 14. august. Ehk on see tervituskaart Norramaa arvukatesse tunnelitesse seiklema läinud! Ükskord ta jõuab kohale nii kui nii!!

13. juuli, 2017 (neljapäev)

Saabumine kaunite skääride vahelt Rootsi Kuningriigi pealinna Stockholmi võttis meie laeval Victoria I omajagu aega. Vaatepilt nende sadade saarekeste vahel laevaga seilates on lummavalt ilus. Seda peetakse maailma üheks  kaunimaks  saarestikuks. Ja sea ta tõepoolest ongi. Saareke siin ja saareke seal ning iga saarekese peal on armas punase laudvoodriga puumajake ja rannal ootamas laevuke, jaht või paat. Need pildid meenutavad tõesti Rootsi kuulsaima lastekirjaniku Astrid Lindgreni lugusid. Punakaspruunid nukumajad ü,mbritsetud lillerohketest aedadest, väikesed paadisadamad ja sini-kollase ristilipud. Meenuvad lapsepõülves loetud lood Pipist, Pootsmanist ja Tjorvenist ning ulakast Vahtramäe Emilist. Võtsime kohe paar tundi, et seda ilu imetleda ja hommikusööki rikkalikus buffet stiilis hommikulauas nautida. 

Imelised skäärivaated

Asusume pikale teekonnale läbi Rootsi. Pean ütlema, et ega ma Rootsis polegi põhjalikult käinud. Aprillis viibisin Arlanda lennujaamas ja sellel reisil sõitsime bussiga 500 km läbi Rootsimaa, et jõuda Norra Kuningriigi pealinna Oslosse. Niiet, kui väga soovin, tuleb ikka kunagi ka Stockholmi külastada. 

Rootsimaa põld

Kuid giid oli nii põhjalik, et pajatas meile pikalt ja laialt nii Rootsimaast kui pealinnast Stockholmist, mida hellitavalt Põhjamaade Veneetsiaks kutsutakse. Linn asetseb neljateistkümnel saarel ja saarekesel, mis  on omavahel seotud sildade ja tunnelitega. Pealinnast läbi me ei sõitnudki, sest linnast saab mööda sõita aastataguselt valminud pika tunneli kaudu, kesklinna minemata. 

Hetkel veel käibelolev Rootsi kroon AstridLindgreni ja Pikasuka Pipiga

Teekonnal Norramaale läbisime Rootsimaa ühe kaunima piirkonna Värmlandi. Kauni looduse pärliteks olid kahtlemata Rootsi kaks sisemerd Värneri ja Vätteri järved. Maastik polnud meie omast mitte väga erinev, kuid silma jäi see, et põllud on haritud ja metsad peaaegu puutumata.

Mõne tunni pärast ületasime Rootsi-Norra piiri, mis on selline piir, kus ka dokumente kontrollitakse. Meid küll ei kontrollitud, sest giid rääkis sulaselges Norra keeles ning ametnikud olid sellest võlutud ega tahtnud reisiseltskonnaga lähemalt tutvust tehagi. Piiripunktis asuvas väikeses majakeses saime esimesed ostudki sooritatud, Ostsin 2 trollimagnetit, et oleks olemas ja süda rahul.

Maastikupilt muutus Norra jõudes mägisemaks ja karmiilmelisemaks. Mõne aja pärast jõudsimegi Norra Kuningriigi pealinna Oslosse. Kargeilmeline Oslo peab mägedelt ruumi juurde nõutama ja majakesed ronivad justkui amfiteatrina mäekülgi mööda üles. See on tõeline linnaplaneerimise meistriteos!!! Tegime oma esimese jalutuskäigututvuse ja bussiaknatutvuse selle praeguseks teise (Bergeni järel) Norra pealinnaga. Oslo peatänaval Karl Johans gatanil tutvusime kauni linnamaastikuga ja olulisete hoonetega norralaste ajaloos. Raekoda peetakse kõige inetumaks hooneks Oslos ja praegu kehtib selline kirjutamata seadus, et keegi ei tohi ühtegi sellist inetut hoonet nagu seda on Oslo Raekoda ehitada. Käisime ka Parlamendihoone ees, nägime Oslo ülikooli peahoonet ning jalutasime kuningalossini, et teha esimene tutvus selle suursuguse hoonehga. Lähemalt räägine hiljem, kuna käisime seda lähemalt uurimas oma reisi  eelviimasel päeval. Vaatasime üle ka Oslo toomkiriku, kus toimus aastal 2001 kroonprints Haakon Magnuse ja tema väljavalitu Mette-Mariti muinasjutuline laulatustseremoonia. Omaette vaatamisväärsuseks on Oslo Rahvusteater, kus on mängukavas selliste suurmeeste teosed nagu Hendrik Ibsen, Ludvig Holmberg jne.

Oslo Raekoda

Oslo Parlamendihoone

Oslo Rahvusteater

Oslo ülilool

Hotelli lähedal asuv pubi

Hotelli vastas asetsev roosimonument

Jlutuskäik oli esimene põgus tutvus Norramaa, Oslo ja selle inimestega. Oli tore ja mitte üldse väsitav pärast pikka-pikka bussisõitu, kuna seltskond, kes küll enamasti koosnes pisut ekamatest inimestest, kui meie Tiiaga, oli tore ja rahulik ja uuidshimulik. Ja meie giid, Kuulmata Kaili, oli lihtsalt nii ülitore, et jutskui süstis oma teadmistega meisse veel ja veel suuremat teadmisjanu! Lõpetasime oma esimese reisipäeva kohalikus McDonaldsis, mille hõrgutavaid roogasid polnud ma juba ammu-ammu maitsnud!

12. juuli, 2017 (kolmapäev)

See päev kulus sõitmisele Rõugest Võrru ja Võrust Tallinnasse. Bussisõit oli küll pikk ja põhjalik (Võrust sõitis Tallinnasse 4 tundi ja 15 minutit), kuid mitte üldsegi väsitav. Polnud ju me Tiiaga niiöelda "sada aastat" kokku saanud, seega oli terve tee täis muljetamisi ja vadistamist.

Tallinna Bussijaamast võtsime takso D-terminali sõiduks. Ja loomulikult muudkui ootasime ja ootasime, kuni lõpuks nii umbes 20 minuti pärast selgus, et me (täpsemalt mina, sest olin kõne poole pealt katkestanud)  polnud taksot tellinudki!!! Aga lõpp hea, kõik hea. Takso tuli ja me jõudsime õigeks ajaks kohale. Siis mõtlesime, et milline see meie reisiseltskond siis olema peab. Tuvastasime ühe enam-vähem kokkuhoidva pundi, saime infot, et see punt see kõikse õigem punt ongi ning olime õnnelikud, et kõik on OK!

Esimene kohtumine giid Kaili Kuulmataga, kes jagas lahkesti reisiks vajalikku infot, andis materjali ning muid juhtnööre. Olime rõõmsad, kui saime teada, et bussis on meie kohad 7 ja 8! See ju nii ees kui ees võib olla. Väga hea väljavaade ettetoimuvale!

Läksime laeva, otsisime üles oma kajuti, tutvusime reisikaaslaste Dorise ning Tiiuga ning olime reisiks 100% valmis, mis valmis.

Laev Tallinnast Stockholmi sõitis öö otsa, kella 18.00-10.15-ni Rootsi aja järgi (üks tund maas, nagu Norraski). Käisime veel enne uinumist poodides, õhtustamas ja niisama laeval ringi vaatamas.